14.10.2019
Käisime Haapsalu Tagalahel linde vaatlemas.Meist lendasid üle Valgepõsk-lagled.Tavaliselt rändavad 15000-20000 isendit korraga, oma peatustel võivad põllumeeste saagi hävitada.Valgepõsk-lagle on keskmise suurusega partlane.Tal on kahevärviline sulestik, pealt must ja alt valge.Linnul on valge põsepiirkond ( millest tuleneb ka ta nimi) ning must pea,kael ja ülakeha.Linnu kõhuosa on valge, tiivad ja selg hõbehallid.Ujub väga hästi ja lendab kergelt
Ilusad linnud keda nägime olid Laululuik ja Kühmnokkluik. Eestis on laululuik haruldane, kuid suureneva arvukusega haudelind.Laululuige nokal on kollane värv alati ülekaalus, kaal 8-15 kg.Tema seljakontuur on ümar.Lennul teeb valju tuututavat häält. Kühmnokkluige seljakontuur on nurgeline.Tal on lauba ja noka piiril suur kühm, kael jämedam kui laululuigel.Tiivad kergitab sageli selja kohale,vaikne lind, ärritunult susiseb. Eelistab veetaimi täis kasvanud veekogusid.Teda peetakse ilu pärast pargi tiikides.Kühmnoka nokk on vägev relv, millega võib lüüa sügavaid haavu.Tema tiivanuki löögid on võrreldavad täiskasvanud mehe rusikahoopidega.
Vaatlemise all oli ka lauk , varasema nimetusega vesikana. Eestis tavaline haudelind. Lauk on rändlind, kellel on tuhm mustjas sulestik ja valge laubakilp.Kuulub ruiklaste sugukonda, eelistab soo- ja põõsastaimestikku täis kasvanud mageveekogusid ning madalaid järvi,merelahti. Kuivale maale tuleb harva. Isalauk ehitab kaks pesa,põhipesa ja puhkepesa (seal pole mune ega poegi). Kui merikotkas üle lendab , siis koonduvad linnud kokku joostes vee pinnal, nii ei suuda vaenlane sealt ohvrit välja valida.
|
Nägime ka kormorani. Ta on väga hea ujuja ja sukelduja, kuid nende sulestik vettib. Seega kuivatavad oma sulestikku tuule käes , nt merekividel. Suudavad ka hästi lennata, kuid kõndimine on vaevarikas. Pikkus küündib meetrini, kaal 2-3 kg. Pesitsevad kolooniatena. Kormoran on kõvera nokatipuga lind, sulestik on tal tume, aga peal ja külgedel leidub valgeid laike. Pesitsuspaikadesse saabuvad paaridena, tõenäoliselt kogu eluks. Eestis meeldib neile pesitseda merelaidudel.
|
Rääkspart on suhteliselt vaikne lind, isane vilistab ja emane prääksub. Isaslind on mustriline hall, musta tagapoole ja valge tiivaküüdusega. Pealael on roostepruunikas laik, nokk on tumehall. Emaslind helepruun, nokk hall koos oranzide servadega. Talvel on isaslind emasele sarnane. Rääkspardile meeldivad luhad ja järved, rändel võib kohata ka jõgedel ja suudmealadel. Moodustab ainult väikseid parvi.
|

Viupart on väikesekasvuline ja jässakas. Eestis võib kohata märts-aprill ja lahkub septembris-oktoobris. Isaslinnul on hall keha , tagumisel osal domineerivad must ja valge. Pruun pea ja kollakas rind. Emaslind on sirge lauba ja teravaotsteliste sabasulgedega. Domineerivaks värviks hallikaspruun. On häälekad linnud ja moodustavad suuri parvi.
Linnuvaatlustornist oli vaadeldav hallhaigur ja hõbehaigur . Hallhaigur on suur lind, üldpikkus on 90-98 cm , tiibade siruulatus 175-195 cm , kaal 1-2 kg. Sulestik valdavalt hallikasvalge, täiskasvanutel valge pea, mille tipuosa on must. Nokk on tugev ja roosakaskollane. Lendavad aeglaselt ning lennul hoiavad pikka kaela S-kujuliselt. Toituvad putukatest, kaladest ja muudest veekogu lähedal elavatest selgrootutest.
|
Hõbehaigur on seoses kliimasoojenemisega Eesti uustulnuk. Ta on lumivalge sulestikuga sagenev suvekülaline. Pikkus 85-100 cm , siruulatus 143-169 cm , kehamass 700-1500 grammi. Tal on kollane nokk (mis pesitsusajal muutub mustaks ) ja mustad varbad. Nad on head lendajad, lend on aeglane, kael kõveras ja tiivad kumerad. koloonias on tema häälitsus jämehäälne "kr r r rah". Linnud pesitsevad kolooniates, on osaliselt rändlinnud, st põhjapoolsema levikuga isendid lendavad lõunasse, kuna sealne vesi jäätub.
|
Jääkoskel on suur ja ebapardilikult sale lind. Tal on pikk ja peenike nokk , pikk kael, pikkus u 60 cm , kaal 1,1-2 kg , tiiva pikkus 23,5- 29 cm . Isaslinnu pea ja kaela ülaosa on mustad metallse läikega,aga kaela alaosa , küljed, pugu ja alakeha on valged.Eesselg on must, lendaval linnul ülalt vaadates on valged tiivad. Nokk ja jalad erepunased. Emasel on ruske pea, mille taga kaheharuline tutt. Eesti sisemaal võib näha märtsist - novembrini , merel talvitub ta jäävabadel aladel. Aastas rändab Eestist läbi kuni 50 tuhat isendit. Jääkoskel on loomtoiduline, peamiselt kalad, suudab sukelduda kuni 4 m sügavusele. Sügisel kogunevad suurtesse parvedesse, et kala püüdma . Jääkoskel saabub pesapaikadele juba paaridena, isastel tekib omavahel emaste pärast kokkupõrkeid. Pulmamängu ajal kergitavad isased tiibu ja saba, teevad peaga imelikke liigutusi,sukelduvad ja peksavad tiibadega vett, tõusevad vees püsti ja pritsivad jalgadega veejugasid õhku. Kui salk isaseid koos mängib, on nende karedat häälitsemist ja veesolinat kaugele kuulda.
Sõtkas on jässakas, suure ja pisut ebahariliku pea kujuga. Lennu ajal tekitavad ta tiivad väga kõrget kõlavat vihinat. Sukeldub ülihästi, valdavalt püstloodis allapoole. Veest tõuseb õhku ja lendab kiiresti. Täiskasvanud isaslinnul on tume pea roheka läikega, sima all valge laik, seljaosa mustjas. Küljed, rind, tiivaküüdus ja kõhuosa valged. Emaslinnul on pruunikas pea ja peaaegu kogu keha hall, valge alapoole ja valge tiivalaiguga. Jalad on oranzkollased. Toidus on ülekaalus väikesed kalad, veeputukad ja nende vastsed, limused ning vähilaadsed. Pesa rajavad enamasti puuõõnde, harva ka puujuurikate vahele. Mõnel pool, näiteks Laadoga ääres, Lapimaal, Petshora jõe kallastel, Barbara stepis, on munade (söögiks) ja udusulgede ( kui linnud on pesast lahkunud juba) kogumine säilinud tänapäevani.
|
Aul on pika kaardus saba, kontrastse sulestiku ja lühikese nokaga avamerelind. Isaslind on pika ja peenikese sabasulega, kuni 15 cm pikk ning ülesse kaardus. Emaslinnu saba lühike. Nokk mõlemal linnul lühike ja tume, otsast heledam. Isaslinnu sulestik on kontrastsem kui emaslinnul. Emaslind on valdavalt tumepruun ja valge, isaslind mustavalgekirju. Sukelduvad kuni 60 m sügavusele. Toituvad limustest , vähilaadsetest ja mõningatest kaladest. Pesa ehitavad veekogu lähedale kaldale varju. Aul maandub vette kõht/rind ees, plärtsatades.
Hõbekajakas on suhteliselt suur , Eesti rannikuil tavaline lind. Sulestik põhiliselt valge, selg ja tiivad sinakashallid. Tiivaotsad on mustad valgete sulelatvade ja ladva-eelsete laikudega. Eelistab kalarikkaid veekogusid. Hõbekajakas on tugev, julge, agressiivne ning rööveluviisiga. Ujub hästi , sukeldub erandjuhtudel pigem. Maismaal kõnnib, vajadusel jookseb. Lendab kergelt, kasutab mõnikord tõusvaid õhuvoole, tiireldes kaua ilma tiibu liigutamata. Hõbekajakas on omnivoor ehk kõigesööja.